Lihtsalt hobustest ja ratsutamisest ja sadulatest

[Anni]

Poolitatud siit: https://mudelhobundus.forum.co.ee/t12-tellimised
----

No mul on oma hobune Ida-Virumaal kodutallis, plaan ta tegelikult sinna Ontikale Palanderide talli viia, sest põhimõtteliselt võimatu on eestlasest mära, kes on vabapidamisel enda kodust 30km kaugusel hoida korralikus vormis. Sai pool aastat ka nüüd sadulata sõidetud järjest :Dsoovitan kõikidele - pärast seda ei igatse väga enam sadula järgi ka, tasakaal ja kõik täiesti hindamatud võrreldes ennisega
Nüüd lõpuks sai ka Ingridi juures käidud ning jällegist 500 euri taskus vähem.

Aga noh.. ma õnneks suurtele võistlustele ja kümne tuhandelistele sporhobustele ei kipu seega minu poolest võin ma kümne aasta pärast ka ikka veel oma eestlasega trikke teha ja sadulata ringi kapata

[Tuuli]

Appi. Ma oma eelmist postitust kirjutasin teiste tegemiste kõrvalt. Päris jube millised kirjavead. Klaviatuur streigib väheke ja ma ei kontrollinud üle

Jaa, ilma sadulata sõitmine, kui on sobiv hobune, on ratsanikule super kasulik. Ma tunnen sellest täiesti puudust. Mul on selg pisut vigane ja ilma sadulata sõites sai kõu ja selja lihased kiiresti ja meeldivalt tugevaks nii, et seljaga hädasi polnud. Aga kui oma hobused sain siis nad nii väga sadulata sõitmiseks ei sobinud. Kõrge-kitsa turjaga traavlid. Ma sügisel tegin hobusepidamisega mõneks ajaks lõpu, sest hobune oli mingi 20km kaugusel ja lihtsalt ei olnud endal aega nii kaugel käia. Isegi siis polnud ästi aega kui ta ainult 10km kaugusel oli.
sadula otsimine on ikka õudne asi küll. See on asi mida ma üldse taga ei igatse. Esimesel hobusel oli täiesti üllatuslikult lahendusesk treeless. Ideaalselt ei istunud aga hobune oli rahul. Viimasele ei sobinud raamita sadul üldse.

Ma olen nüüd nii pikalt hobuseselga saamata, et kui uuesti obuse ostan siis kaalun ka eestlast. Sobib paremini uuesti alustamiseks. Täitsa nostalgia tuleb kallale, meenutan neid aegu kui kunagi ise sadulata mõõda metsi ja mereäärt sõitsime...

[Anni]

a, no ma kirjutasin eelmisesse topicusse uue kommentaari ei näinud seda siin varem.
Ma ka mõtlesin treelessi peale, aga kui ma ikkagi sõidan rohkem, kui 2x kuus hobusega ja ka mitte ainult metsas, siis kartsin, et hakkab hobuse seljale pika peale.

Kusjuures ma enda ponist täielikult üllatunud - pole mitte kunagi eestlased meeldinud, aga vot see võlus silmapilkselt. Muidugi mõnusad isemõtlejad on nad küll, aga kui siiski iga päev liigutamas ei jõua käia, siis pole hullu, kui ka nädalaks seisma jääb.
No kui ma muidu Palanderide juures ükskord oma poniga siis trenni tahtsin võtta, siis hakati mulle kallist sporthobust otsima. Mõtlesin, et no jääbki asi pooleli oma hingesugulasega, aga ei - saatus käsib ikka kaks eestlast üksteisega kokku jätta
Märaga ka veel see hea, et kui ma vanemaks saan ja igasugused õpingud peale suruvad, siis saan mingi kena täku otsida ja odavamapoolsesse kodutalli viia. Võib tunduda õelana, aga vähemalt ei seisaks niisama
Siiski loodan tulevikus temaga saavutada vähe kõrgemat taset tricktrainingus - palju huvitavam mõlemale, kui üle takistuste vurada.

[Tuuli]

Ei hakka seljale. Õige valtrap peab all olema. Mul oli alla 500kg kaaluv traavel, ma ise koos sadulaga u.75-80kg(ei mäleta enda täpset kaalu sel ajal). Sõitsime 80km rännakut. Muidu tavaliselt olid tsipa väiksemad ratsanikud tal. Kestvusratsutamises on suhteliselt levinud tegelikult treelessid. Raam on jäik ja ei liigu hobuse seljaga kaasa. Suurem tõenäosus, et teeb seljale liiga.

Ma olen rohkem ruunainimene. Praktiline mõtlemine ütleb küll, et mära oleks targem valik. Aga ei klapi märadega. Üks erand oli. Praeguseks on ta juba päris vana. Kui mul liiga palju vaba raha oleks siis ostaksin just tema endale praegu. Torika-eestlase ristand. Ponipiiril. Oleks ideaalne mulle praegu, võistlemiseks aega pole. Tuletaksin ratsutamist meelde. Hüppaks madalamaid asju. Ja niisama naudiks hobust.

[Sponsored content]